Musid, kallid & pisarad

Kui ma istusin viimasel lennul, Atlanta-Monterrey, ei suutnud ma magada, lugeda ega süüa. Ümberringi istusid mehhiklased, paar üksikut gringot (mehhiklaste släng usakatest), kuulasin seda ilusat aktsenti ja kujutasin juba ette, kuidas oma pere näen ja lõpuks ometi teravat salsat jälle süüa saan. Minutid enne maandusimist värisesin üle terve keha, suutmata seda kontrollida. 

Läbi väravate kõndides ei julgenud algul ülesse vaadata ja siis kuulsin karjumist “Anette, Anette!”, “Mija!”, minul ja emal olid pisarad silmas ning kohe kuhjati mind  musidega üle  ja kägistati kallistustega surnuks. Isegi väiksesele Luisitole ei olnud ma võõraks jäänud, seda olin kõige rohkem kartnud, sest ta oli ainult 4 aastane, kui ma ära läksin. 

Pressisime end seitmekesi (isa, ema, Amanda, Fernanda, Sabrina, Luisito ja mina ennast 5-kohalisse autosse ja suundusime otse tacosid sööma. (Ma ei olnud viimased 8 tundi meelega midagi söönud, et rohkem tacosid sisse mahuks xd) Ma ei hakka kirjutama, kui imelised need tacod olid, sest seda ei ole lihtaslt võimalik sõadesse panna.

Minu Eesti ema ei olnud ainuke, kes ütles, et tagasi minnes olen ma külaline või tuttav, keda pole kaua nähtud. Nüüdseks olen olnud Mehhikos juba 5 päeva ja külalise tunnet ei ole kordagi kogenud, pigem on tunne, et olen olnud ära järjekordsel vahetusaastal, kuid seekord Eestis. Samamoodi nagu Eestisse naastes, ei mäletanud, kus asuvad potid pannid, taldrikud, lusikad, tassid, nii ka siin. Kuid mingit võõrdumist ei ole, juba reede lõunal karjusime Amandaga üksteise peale nagu alati.

Musid-kallid

Anette

Kahjuks suurest vaimustusest ei teinud rohkem pikte toidust (see oli vaid pool sellest, mis ma sõin. Hiljem maksis see mulle kätte, sest terve järgmised kaks päeva suurest rasva kogusest ja teravast toidust ei olnud võimeline midagi sööma)

Esimene selfie (neid tuleb veel palju)

Taaskohtumine

No tere jälle, järg “Seiklused Mehhikos” jätkuvad! Mehhikosse jõuan juba täna, 8. novembril (ilmselt jõudsin) ja tagasi koju hakkan rändama 26. novembril.

Poolteist aastat tagasi, enne Mehhikost lahkumist, tegin oma onule Pericole selgeks, et ta peab kiiresti abielluma, et saaksin uuesti neid külastada, andsin lubaduse, et tulen pulma. Paar kuud pärast seda, kui mina tagasi Eestisse olin naasnud, tuli teade, et minu kallis onu kihlus. Niisiis nüüd ma istungi Amsterdam-Atlanta lennul, et veeta tsipa üle kahe nädala Mehhikos ja saada üks õige Mehhiko pulma kogemus (kuhu on kusjuures kutsutud 340 inimest, ebareaalne, kas pole?) ja süüa oma 100 kilo tacosid, chilaquilesid, tamalesid, enchiladasid, gorditasid, flautasid ja muud paremat 😀

Ausalt öeldes ma ei tea, mida kogu sellest reisist oodata. Minu sees on praegu nii palju erinevaid tundeid, et see kõik ajab mind lihtsalt väga segadusse. Ma tean, et ma igatsen üle kõige oma kalleid sõpru, toitu, südmalikke inimesi ja eelkõige oma perekonda. Ma juba tahan näha Luisitot, kes on kindlasti nii suureks kasvanud. Kui ma lahkusin, siis ta ei osanud veel rääkidagi, vaid lihtsalt pläkutas ja lausus seosetuid sõnu. Aga samas tunnen ma kurbust. Kurbust, sest tean, et olen nii paljust ilma jäänud, et kogu elu on seal edasi liikunud, kõik mu sõbrad on ülikooli läinud, Sabrina (vanem õde, kes oli minuga samal ajal vahetusaastal, kuud Saksamaal) on kodus tagasi, minu väikesed õed ja vend ei olegi enam nii väikesed.

Eks näis, juba paari tunni pärast maandun…

Besos y abrazos

Anette

USAs pidin oma kõik käsipagasisse pakitud kommid tollist (?) läbi laskma, pärast ladusin jälle oma 10 minutit oma komme puzzlena kohvrisse. (Jah, kõik need kommid olid mul käsipagasis: 9 karpi, 6 šokolaadi ja kolm pakki komme)

Vabandust selle imelise nurga alt tehtud pildi pärast.

Lõpetamine ja lõpetamise eelsed hullud päevad

Holaaaa!

Eelmisest postitusest võis lugeda, et pikendasin oma aastakest Mehhikos ja seda minu lõpetamise pärast, mis toimus eile, neljapäeval. Nagu arvata võis, siis Mehhikos tähistatakse kõike palju suuremalt ja uhkemalt, kui Eestis, Kasvõi üheks näiteks quineaños (15sünnipäev), kuhu kutsutakse 300 inimest, geitering, DJ, fotograafi jpm.

Alates eelmise nädala laupäevast on mega kiirustamine olnud. Igal hommikul kell 6 lähen ujuma, seejärel söön kodus hoomikust, magan tunnikese ja suundun emale tööle abiks (kes ei mäleta, siis tal on pisikene kleitide valmistamise kohake). 

Ma saan uhkusega öelda, et ma olen ainukene lõpetaja, kes õmbles endale ise kleidi (vähekese ema abiga XD). Nagu Mehhiklased ikka, tehakse kõike kõige viimasel minutil ja mõnesid asju liiga hilja, nii meiegi saime kleidi 2 tundi enne lõpetamist valmis.

Niisiis neljapäeval oli minu gümnaasiumi lõpetamine, see ei sarnane peaaegu millegi poolest Eesti igavatele aktustele. Mehhikos toimub lõpetamine vähemalt kahel päeval. Ühel päeval käiakse kirikus ja peetakse maha suur pidu elava bändi, fotograafide, söögi, tantsimis ja palju muuga ning teisel päeval on tunnituste kätteandmine. Lisaks see, kuidas Mehhiklased tähistavad, need pikad maani ballikleidid, meikarite ja juuksurite abiga ilusaks tehtud näod. Kui Eestis on elav muusika ja tantsupõrand, siis heal juhul leiab sealt kaks vanemat paarikest aeglaselt õõtsumas. Kuid Mehhikos on tantsupõrand nii täis, et kõige keskel ei ole õhku, mida hingata.

Olen kindel, et kulutasin oma 1000 kcal selle peo jooksul, sest Xavi ja teiste sõpradega ei lakkanud me kordagi tantsimast. Ütleme nii, et ma ei olnud peale 3 tundi keerutamist kindel, kas mu on veel jalad alles.

Missale sõit

Carlos. Kohe kindlasti üks minu kõige parematest ja pikematest ( 😛 ) sõpradest

WOHOOOOO

LA AMOOOOOO

Andrea ja Luis, Los amooo

linda ja paola. Sellelt pildilt näete, kui palju kasutatakse meiki. Kusjuures ma ei näinud MITTE ÜHETEGI tüdrukut kellel ei oleks kunstripsmeid olnud.

Veel üks pildike Lindaga pärast missat

Xaviii, inimene, kes mind alati naerma ajab. Ja kõige parem tantsija üldse ❤

Team blue

Lihtsalt üks emotsioonirohke fotoke 😀

See oli kõige parem otsus pikendada enda lennupileteid ja jääda lõpetamise ajaks. Eilne oli kindlalt terve minu vahetusaasta kõige parem õhtu/öö. Reaalselt iga inimene, kellega ma olen kunagi sõna vahetanud/rääkinud tuli minu juurde, jättis minuga hüvasti ja soovis palju edu Eestis, koolis jne. Samal ajal, kui ma olen Mehhiklastest erinev, olen ka neile sarnane, Viimaks ometi tajun ma seda võõramaist rütmi, neid tantsuliigutusi ja naudin seda täiega.

Vabandust, aga ma pean seda veelkord ütlema: SEE OLI PARIM ÕHTU MINU ELUUUUUSSSSS!!!! Ma lihtsalt armastan Mehhiko pidusid ja ma jään neid sedasi igatsema.

Ainukesena ikka veel siin

Hei hei!

Minu vahetusaasta lõpuni on jäänud veel täpselt kümme päeva. Päris pikka aega ei jõudnud mulle kohale, et peagi pean minagi siit Mehhikost lahkuma, vaid nädal aega tagasi sai eitusfaas läbi. Ilmselt oli see seetõttu, et pikendasin enda aastakest ning samal ajal kui minu õbrakesed käisid viimaset korda välja, sõid viimast õhtusööki Mehhikos, kallistasid viimast korda su vanaemasid, näis mulle, et see päev mil minagi minema pean, ei jõua kunagi kätte.

Niisiis kaks päeva tagasi, kolmapäeval saatsin oma sõbrakesed lennujaama ja jätsin nendega hüvasti. Väga loodan, et mitte igaveseks.

Mehhiko ühistransport

Hei hei!

Viimased neli nädalat olen iga päev varahommikul metrooga trenni läinud ja bussiga tagasi koju sõitnud.

Kuidas näevad välja bussid?

• Bussid ei jõua kunagi graafiku järgi, ausalt öeldes pole ma isegi kindel, kas neil on mingeid kindlaksmääratud bussiaegu.
• Bussid kimavad nagu hullud.
• Piletid tuleb osta bussijuhi käest. Ning maksta saab ainult müntidega.
• Igal bussil on kaks ust. Esimest tuleb sisse minna ning tagumisest tuleb maha minna.
• Endiselt uure kiiruse peal peatusesse lähenev buss teeb uksed alles sõidupealt lahti, kust peab kiiresti maha hüppama ja ilma peatumata lööb juht uked kinni ja juba kimab edasi.
• Bussides ei ole peaaegu üldse vanu inimesi, nagu Eestis on.
• Enamus reisijatest on mehed.
• Pingid on plastmassist ja suhteliselt kõvad.
• Paljud bussid ei peatu mõndades peatustes, kui käega märku ei anna.
• Vahel juhtub nii, et bussijuht ei viitsi lihtsalt peatuda ning kimab sinust väljategemata mööda.

 

 

Isadepäev

Hei hei!

Mehhikos tähistatakse isadepäeva juuni kolmandal pühapäeval. Ausalt öeledes ega need väga Eesti omadest ei erine – külastatakse vanaisasid ja veedetakse aega koos. Ainuke erinevus on see, et hommikul minnakse kogu perega kirikusse.

Hommikusöök autos

Flautas: veiseliha keerata tortillade sisse, panna mõneks ajaks külmkappi ning seejärel praadida õlis. Serveerida salsa, crema, avokaadoga

Vanaema majast välja astudes sain peaaegu südamerabanduse. Meil oli üks loomakene keti otsas nagu koer (vanaema elab linnas). Hilisema pärimise peale tuli välja, et see osteti rancho jaoks.

Üllatuspidu

Hei hei!

Esimest korda elus sain üllatuspeo korraldamisest osa võtta. Nimelt üks minu parimatest sõpradest sai 17 aastaseks. Terve päeva meisterdasime sõpradega paberitest kaunistusi. Võib öelda, et sellesse päeva kuulus ka minu elu kõige produktiivsem tund. 60 minuti jooksul jooksin vastiku kuumusega 12 minuti kaugusel olevasse tordipoodi ja tagasi, käisin duši all, vahetasin riided, tegin meigi ja soengu, koristasin kogu selle laga, mis me olime 8tunnise kaunistustevalmistamisega korraldanud ja tegin endale ühe külma smuuti. Kõlab võimatuna, aga see on võimalik.

Ühe seinal oleva lille tegemiseks kulub 1 tund

Si lo lees, Andrea. Te quiero muchisimo!! Also kui pildilt näete, siis ma lõikasin oma juuksed lühikeseks 😀

Mul oli see au sünnipäevalaps näoga tordi sisse lükata XD

Lihtsalt üks väga emotsioonirohe pildike (Noriega, Manche, Marlene, Alain)

Ei peagi illegaalselt Mehhikost end välja smuugeldama

Täpselt nädal aega tagasi käisin viimast korda elus Mehhiko migratsiooniametis!!!!! Ma arvan, et see on ilmselt maailma üks kõige ebameeldivamaid migratsiooniameteid üldse… Me jamasime seal oma 4 tundi oma paberite, YFU bossi ja kõige muuga. Kohe üldse ei soovinud nad meile luba anda, et Mehhikost lahkuda. Algul, et tahtnud aastaaegset elamisluba anda ja nüüd siis ei tahnud meid Mehhikost ära lasta. Mina olin ainukene 4 õpilasest, kellel olid kõik vajalikud dokumendid sel korral olemas ja kes enam ei pea sellest uksest oma jalga sisse tõstma. WOHOOOO!!!

 

Peale kümmet kuud

Holaaa

Peale kümmet kuud sain mina uuesti treeneriga ujumistrenni minna. Long story short aasta alguses öeldi, et mul ei ole võimalik minna võistlusgruppi, kus tehakse iga päev 2 tundi trenni. Nüüd viimasel kuul aga lausa pakuti seda mulle. VIIMASEL KUUL. Põhjus miks ma aasta aega ei ole ujunud. VIIMASEL KUUL. Aga vähemalt saan väikse ettevalmistuse Eestisse minekuks 😀

Pühapäeva öösel vaevu sain magada, mitte kunagi minu elus ei ole ma ujuma mineku pärast nii hirmul olnud. Ma kujutasin ette, kuidas kõik kimavad must mööda kimavad ja mina ei liigu ega liigu edasi. Noh ausalt öeldes ega ma päris valesti ei arvanudki XD

Varahommikul kell 6.30 basseini äärde jõudes avastasin hoopis üksinda kahekümnendates oleva seisva mehe, kes järgmise kuu mulle trenne annab. Jah… ja kiiretest, tugevatest ja pikkadest trennikaaslastest ei olnud kippu ega kõppu.

Olen teiega aus. Peale trenni olin täitsa surnud. Kuid iga päevaga on ujumine kergemaks läinud.

Metroo, siin Monterreys on suurem osa metroost maapinnal, autotee kohal

Ujula

Reedel toimusid seal samuti terve minu maakonna meistrivõistlused

Kodutänav (pole nali) Iga päev jooksen/kõnnin sealt üle, sest ülekäigurajad ei eksisteeri

Sakslane ja Mehhiklane

Mehhiko on riik, kus vanavanemad tulevad oma natukede nohust lapselast korraks vaatama, sest ta on niii haige.

Samuti on see koht, kus öeldakse, et ainult astutakse “korraks sisse” ja siis selle aja jooksul jõuan küpsetada koogi, seda serveerida kohvi või cocaga, jutustada ja näidata videot laulupeost.